Toit Minu suurim õppetund elus üldse on see, kuidas iseendale aega võtta. Poole tunni pärast, kui hakkas koitma, leidsin toapealse ja pugesin voodisse. Tunneksid minu loodus ära iseenda hirmud ja piirid. Olen kasutanud ka kuulsat Tormeki masinat. Hääl peas reageerib hirmule kõrvade tagant algava mühinana, koopast käib läbi nagu puhang, järgnevad erinevad naksatused ja krõpsatused. Valige lihtsalt üks ja elage sellega, sest ükski neist pole lõbus.
Vesta Minu nägemus endast, miks ma läksin Olen madala enesehinnanguga ning sellest tingituna liiga nõudlik ja perfektsionist iseenda ja oma lähedaste suhtes.
Kuid ma olen teadlik, jälgin seda mustrit ja muutun Ma tunnen sageli süümepiina, kui ma ei vasta teiste inimeste ootustele - eriti palju kurbust põhjustab mulle mu suhe minu 9-aastase pojaga, kellega me oleme lähedased aga ometi Me ei oska suhelda ja põhjustame vastastikku palju pettumust. Lihtsalt sellepärast, et meil mõlemal on ootused, mida teine ei saa täita. Ega peagi. Mõtlesin puhkust planeerides, et millal ma üldse iseendale olen aega võtnud ja taipasin, et ega olegi — alati olen sättinud oma tegemisi lapse või parim viis minu nagu soovidest lähtuvalt, käinud puhkamas kohtades, mis mind ennast kuidagi ei kõneta, üritanud pakkuda meelelahutust ja teeselnud kohalolu.
Kokkuvõttes on kõigil sellest sitamaitse suus olnud. Tingimused, mida Pimedus loob Sealt edasi hakkasin mõtlema, et millised peaksid olema tingimused, mis minu väljapuhkamist ja iseendaga olemist toetaksid ning jõudsin pimeduseni. Pimeduses jäävad varem või hiljem ära kõik asendustegevused: telefon, teised inimesed, mingeid kohustusi ei ole. Jääd täitsa üksi iseendaga. Enam pole kuhugile sukelduda ega joosta. Ma jätsin kogu kodutöö tegemata, leppisin aja kokku, vinnasin seljakoti selga ja lihtsalt läksin.
"Parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib."
Ma kardan pimedust, olin valmis selleks, et ilmselt suren hirmust. Mul oli, mida karta.
Merlin
Mingit pikka tseremooniat ei eelnenud - otse bussist läbi metsa. Erik näitas kätte, kus miski on ja koopauks sulgus. Ootasin, millal veri tarretub hirmust pimeduse ja täieliku haudvaikuse ees. Ja mingit hirmu ei tulnud. Ootasin, millal tuleb hall. Täielik kottpimedus.
- "Parim viis näidata, kui palju sa kedagi armastad, on lubada tal surra nii, nagu ta ise soovib."
- Беккер беззвучно выругался и повесил трубку.
- Она не испанка? - спросил Беккер.
- Mis on minu jaoks parim viis selle toote andmebaasist otsida? |
- Мы погибли, - прошептала Мидж.
- Yo kaalulangus
Tunne on selline, nagu oleksid lihtsalt üks hing või vaim, mis on ihuüksinda tühjas ilmaruumis. Mitte midagi ei ole.
Mingi aja pärast jõudis mulle kohale, et terve ruum helendab sinakast valgusest. See valgus tuli päris kindlasti minust enesest, minu peast, laubalt.
Ainult, et kui ma käe oma näo ette tõstsin, ei näinud ma mingit siluetti — olin ise selle valguse suhtes nähtamatu, viirastus. Ja see valgus ei lasknud mul uinuda. Olin salamisi lootnud, et saan välja magada, põõnata terve selle nädala, tõusta siis, kui ise tahan.
Ja nüüd olin ärkvel. Üksi iseendaga. Esimesel päeval ma ilmselt sain teha vähemalt ühe harjumuspärasest pikema ööune aga kogu järgneva nädala jooksul ma pakun, et ei maganud rohkem kui tundi ööpäevas. Mu ajaarvamine oli ilma teragi valguse ja kellata täiesti täpne, teadsin täpselt, millal on varahommik.
Mu ümber on valged seinad, hallid seinad, suured võlvidega ruumid. Ma istun mingi suure torni äärel ja all on piiritu tühjus.
Ma ise olen suur ja kondine. Suur — ma mõtlen — kolme meetri kõrgune. Ma sirutan sinna tühjusesse käe ja puudutan Meelsasti liiguksin ma käpuli, ma isegi proovisin seda, aga käpuli roomates kaob mul igasugune suunataju.
See, kuidas aju suudab luua pilte, millel ei ole meie hetke kehalise reaalsusega mingit pistmist, on aukartust äratav. Liigun mingites suurtes tornides, pühakodades, mis on vee all, suur rai ujub mööda.
Ilmub suur hõbedane metallsammas. Ma pööran ennast täielikult selle poole ja see suunab ennast mulle rindu, täidab mind, on nüüd minus. Seinad muutuvad lillaks ja vaarikapunaseks, krobeliseks.
Ma liigutan ja venitan seda valgust, mida ma ise loon.
Kas on olemas "parim" viis terariista teritamiseks nagu peitel?
Kiim Ärkan ja olen pehmelt öeldes kiimas. Oma päris reaalsuses tundsin midagi nii võimsat 25 aastat tagasi. Minu hetkeelus on piiranguid ja põhjuseid, miks ma ei tunne midagi parim viis minu nagu mõne reaalse mehe vastu. Aga praegu ma sooviks lihtsalt, et mingi piisavalt jämeda riistaga pimeduseolend täidaks mind. See on mingi eriti umbisikuline soov, loomalik kiim. Kogu mu keha pakitseb.
- Mis toitu on hea poletada keha rasva
- Valige lihtsalt üks ja elage sellega, sest ükski neist pole lõbus.
Mu rinnad plahvatavad kohe. Ma pean oma soovidega olema ettevaatlik, need kipuvad täide minema Ma ei pea mitte midagi tegema, lihtsalt laman ja hingan sügavalt ning see tunne rahuldab mind.
Poeg oli lõpuni tema kõrval.
On soe ja turvaline. Ma ei kasuta oma elus oma meelelisust sel moel nagu peaks. Ma ei arva, et ma peaksin ennast niisama mingitele üksikutele isastele pakkuma.
See oleks nagu raiskamine. Aga äkki ma peaksin hoopis kirjutama? Siis saaksid sellest osa paljud inimesed, nad tunneksid erutust, iha ja igatsust puudutuse järele. Ma mõtlen sellise puudutuse järele, mis paneb hinge nutma.
Tunneksid minu loodus ära iseenda hirmud ja piirid. Loobuksid keskpärasusest, õpiksid igatsema ja unistama, tahtma. See saaks olema raske — rõvedalt aus, intiimne, inimese olemusse tungiv, raputav, piinlik.
Kontrolli loovutamine ja hügieen Mul on peaaegu lõbus. Kogu see mõte kontrolli käestandmisest meeldib mulle väga. Ma ju ei tea reaalselt mitmes päev on, tean ainult, et märguandeks on kellukesehelin metsas.
ÄRIFOORUM: Noortalunikud ja tuleviku ÜPP - Meri Remes \u0026 Juha Tenho
Lihtsalt olen ja teen mis tahan. Ma pole ennast õieti pesnud ka — tõenäoliselt on mind siit võimalik lõhna järgi üles leida. Kogu mu ürgne loomus ja rõõm saavad olla kohal ja seda mitte läbi haisu, vaid läbi tunde, mis mul on. Mina olen tunne, mitte hügieen. Kogu see pesemisevärk on ka üle tähtsustatud. Paari peotäie veega saab ennast väga edukalt strateegiliselt puhtaks. Suuhügieeni nippe Ja nätsu ning näpuga saab hambaid nühkida.
Kes on vaenlane Kui ma enne siia koopasse laskumist mõtlesin, et ainus, keda pean tõsiselt kartma, ainus vaenlane endale olen mina ise, siis pimeduse valguses hakkan mõistma Thule mõtet — ise me endale haiget teha ei saa, ilmaruum on see, mis põhjustab valu ja kannatusi. See oli midagi umbes sellist. Pean tunnistama, et miskipärast on see ka ainus, mis mulle Thule kirjutistest meelde on jäänud ja enne pimedust ma vaidlesin sellele pigem vastu.
See igapäevane võitlus, et jääda voolus iseendaks, mitte minna kaasa, mitte kaotada eripära, see räsib. Kas üksikisiku protest üldsuse vastu on piisav? Kuidas protesteerida nii, et seda mõistetaks? Kuidas kaitsta iseennast ja oma last? Kas üldse peab kaitsma?
Kuidas olla nii, et üldse saavad olla lähedased? Miks mul on kogu aeg nii palju sellist, millele ma pean vastu olema? Kas realistlik kaalulangus 2 kuud on minus? Pimedus on rahustav. Pimedus on turvaline. Öö saabub siis, kui uni tuleb. Võin silmad sulgeda aga see valgus on ikka siin - valge, sinine, roheline, lilla, punane.
Need on suurte seinade ja kujunditena, tulukestena, kolmnurkadena, ringidena, moodustades käike ja koopaid, võlve, lihtsalt pikki sirgeid seinu. Mu ase liigub koos selle valgusega. Kord olen taevasse tõstetud, siis jälle madalal, seintest piiratud.
Mis on minu jaoks parim viis selle toote andmebaasist otsida?
Vahel on see täiesti kaldu, olen kuristiku äärel parim viis minu nagu kaldus asemega ega karda sugugi allaveeremist. Paar korda olen tundnud, et olen justkui üks suur juurestik või pigem juhtmed, sest see on mulle tundmatu materjal — laotun kordades suuremana üle hiiglasliku ruumi ja ammutan sealt midagi.
Ma ei ole veel valmis Ühel päeval tundus mulle, et metsas heliseb kelluke.
Vesta Minu nägemus endast, miks ma läksin Olen madala enesehinnanguga ning sellest tingituna liiga nõudlik ja perfektsionist iseenda ja oma lähedaste suhtes. Kuid ma olen teadlik, jälgin seda mustrit ja muutun Ma tunnen sageli süümepiina, kui ma ei vasta teiste inimeste ootustele - eriti palju kurbust põhjustab mulle mu suhe minu 9-aastase pojaga, kellega me oleme lähedased aga ometi Me ei oska suhelda ja põhjustame vastastikku palju pettumust.
Ma sain aru, et vara veel, 7 päeva ei saa olla läbi. Kogu mu olemus tundis pöörast hirmu, et pean siit välja minema enne, kui ma valmis olen. Ma ei ole valmis välja tulema. Ma ei taha välja tulla.