Umbes 5 kuud peale teise lapse sündi olime omadega kolinud Tallinna, Hendrik läks pealinnas lasteaeda. Hommikusöök on jätkuvalt sama: puder, tee ja üks küpsis. Ta jookseb päris vahvalt kokku minu pimesoole armiga. Vasakul oleval fotol olen ma oma kõige paremas vormis. Ma ei suutnud peeglissegi vaadata.
Mina võtsin kogu raseduse vältel juurde 14,5 kilo. Sünnitama läksin 63,3 kilosena ja ega mul ausalt öeldes mingeid hulle ootusi kaalu osas ei olnud.
Kaalulangus kergeks!
Ma võtsin üsna vabalt. Mõõdukalt muidugi, aga ikkagi oluliselt rohkem, kui varem. Haiglast koju 4 päeva hiljem jõudsin 55,5 kilosena. See tähendab, et 7,8 kilo jäi haiglasse.
Või noh, 4 kilo sellest tuli poja näol koju kaasa ka ikka. Seejärel hakkas mu kaal veel vaikselt langema. Täna 12 päeva peale sünnitustkaalun ma täpselt 54 kilo. See tähendab, et algkaaluni on jäänud 5,2 kilo minna.
autoriõigused
Ta on ise ka päris shokis, et ta oma 4 kiloga mu pisikesse kõhtu ära mahtus 10 päeva tagasi. Trenni ma hetkel veel teha ei tohi ja raskusi tõsta samuti mitte, kuid vankriga plaanin kärutada küll.
Ainuke jama, et õied on valele poole. Ei tea mis teha? Need on sauna terassil ühes amplis, mille riputamiskonks katki läks.
Väga väetid taimed on, aga imekombel õied küljes: Ja need on ühe ploomipuu ääres: kerttu wrote a new post, Mängumaja amplidon the site Kerttu Aed 8 aastat, 10 kuud tagasi Seemned tuleb ikka tunduvalt varem maha panna!
Nüüd näen ma oma soovitud kaalu, mille järel on 8.
St g tuleb veel maha saada. Koos on ikka kergem ja parem ju. Peagi jäin kolmanda lapse ootele. Kõik möödus hästi.
Kõndides saledaks? Ei ole ju võimalik…
Peale lapse sündi nägin välja selline, kaaludes 75kg: Ja ma olin ikka kellegi arvates paks… Hakkasin kõndimas jälle käima. Ei aidanud. Hakkasin erinevaid toitumiskavasid jälgima. Treeningkavad lisaks. Rakendasin kõike korraga.
Nüüd ma näen jälle oma soovitud kaalu. Hommikul sõin putru, ühe kaeraküpsise ja jõin musta teed. Hommikul tegin ka poole oma trennist, rõhuga kätele. Selleks kulus täpselt see planeeritud 20 minutit.
Sain lahti 8 kilost, olin uhke ja peas lõi jälle väike kellake — nüüd võid vabamalt võtta. Hakkasin veini palju jooma. Geiduga olime lahku läinud.
Kui lapsed magasid, veetsin õhtud üksinduses ja rahus veinipokaali taga. Kõndimine ununes. Toitumine läks pekki. Kilod kogunesid. Inimesed kommenteerisid, et olen paks lehm, tee endaga midagi, võta ette, kolme lapse ema, kas piinlik pole?
Proovi 5 päeva tasuta!
Läksime Geiduga kokku tagasi. Elu muutus ilusamaks, kõik loksus paika. Ja siis ma jäin neljanda lapse ootele.
Nüüd saab rahulikult olla ja ei sõima keegi mind tükimat aega paksuks, mõtlesin ma. Ja ega nii oligi alguses.
Kuni eelmise aasta detsembrini, kus ma taipasin, et olen ma milline tahes, keha poolest siis, alati on keegi, kelle arvates pole ma piisavalt sale, ilus ja naiselik. Kelle jaoks ma tahan saledam välja näha? Kui mul on tervis korras, ma tunnen ennast oma kehas hästi, milleks mulle dieet ja kaalu jälgimine? See tunne on kirjeldamatu, kui näed ja tunned, et suudad mõjutada kellegi eluteed ja äratada enesearmastus ning usk iseendasse.
Tihtipeale arvavad ebakindlad ja sisemiselt katkised inimesed, et ette tuleb võtta kaalulangetus — siis laheneb ka kõik muu iseenesest. Fotod edulugudest haaravad meie silma ju kõikjal. Olgem ausad, elame ühiskonnas, kus kaalulangus näitab justkui edukust ja tugevust. Läbipõlemine On Kaitsemehhanism 8.
Meil kõik kahetseme midagi, kuid just ühte tüüpi kahetsus heidutab inimesi kõige rohkem ja kestab kõige kauem. Eelmise nädala reedel sain suurepärase võimaluse osaleda ühe meeskonna arengupäeval ja avaldada oma mõtteid enesearengu teemadel. Üks teema, mis tekitas arutelu aga samas jättis õhku ka mitmeid küsimusi oli seotud hirmude ja kahetsustega.