Populaarsed Kategooriad. On selge, et käitumise muutmine on eduka tulemuse jaoks ülitähtis.
Ühelgi patsiendil ei olnud meie asutuses volitust kaalust alla võtta kui programmilist poliitikat.
Üksikanalüüsid
Uuringusse kaasati ka patsiendid, kellel enne operatsiooni kaalukaotus ei olnud. Kõiki protseduure viis läbi üks kirurg ühes asutuses, keda abistas kirurgiline kolleeg või pearesident.
Kõik patsiendid said samu postoperatiivseid toitumisjuhiseid. Esimese 2 nädala jooksul pärast operatsiooni kästi neil lisaks piiramatule kalorivabale vedelikule juua 6 untsi kalorivedelikku päevas.
Seejärel kehtestati järk-järgult kõrge valgusisaldusega, väga madala kalorsusega dieet. Patsiente jälgiti operatsioonijärgselt 2 nädalat, 2 kuud, 6 kuud ja 12 kuud.
Patsiente kaaluti igal järgneval kontorikülastusel.
1. Sissejuhatus
Patsientide andmed sisestati perspektiivsesse andmebaasi. Tehti lineaarne regressioonanalüüs ja ühesuunaline ANOVA, võrreldes kehamassiindeksi protsentuaalse muutuse protsenti enne operatsiooni BMI kaotuse protsendiga 1-aastase jälgimisperioodi jooksul. Tulemused patsiendist, kes läbisid LRYGB, oli üheaastase jälgimisperioodi jaoks saadaval patsienti. Tabel 1: Demograafilised andmed. Nende hulgas vähendas 94 nende KMI-d operatiivselt.
Neist 83 patsiendil suurenes KMI operatsiooniliselt. Kakskümmend viis patsienti suurendasid oma KMI-d kahe võrra ja kaks patsienti suurendasid oma KMI-d 5 operatsioonieelselt. Tabel 2: Kehamassiindeksi enneoperatiivne muutus protsentides. Enne operatsiooni kaalu kaotanud patsientide KMI vähenemise protsenti keskmist võrreldi KMI vähenemise protsendiga patsientide seas, kes ei võtnud kaalust alla. Variatsioonianalüüs ANOVA näitas nende kahe rühma vahel oodatava ja leitud variatsiooni vahel vähe seost.
Lineaarne regressioonanalüüs näitas, et KMI protsentuaalne muutus alates esmasest operatsioonikülastusest ei korreleerunud oluliselt KMI muutustega 1-aastase operatsioonijärgselt.
Luude osteoartriidi ravi ASI tehnikaga ja rasvunud patsientidel
Mingit olulist seost pole. Arutelu Bariaatriline kirurgia on osutunud kõige efektiivsemaks ja vastupidavamaks kaalulanguse meetodiks haigustega rasvunud elanikkonna jaoks. Paljudel kirurgilistel tavadel on mandaat, et bariaatrilise operatsiooni kandidaadid peavad enne operatsiooni kaalust alla võtma.
See nõue põhineb eeldusel, et edukas operatsioonieelne kaalukaotus võib aidata tõhusalt valida patsiente, kellel on head operatsioonijärgsed tulemused. Vastupidiselt tajuvad mõned keskused võimetust enne operatsiooni kaalust alla võtta halbade operatsioonijärgsete tulemuste markerina. Ei NIH Meie asutuses ei ole kandidaadipatsientidele seatud operatsioonieelset kaalukaotuse nõuet.
Sellegipoolest jälgitakse patsiente mitu nädalat enne operatsiooni, mis võimaldab meil kaalulangetusi perspektiivselt jälgida. Märkasime, et ilma kiirete juhisteta kaotab märkimisväärne osa patsientidest kaalu. Selle teabe abil saime uurida kaalutõusu enne operatsiooni, olgu see siis kaalus juurde võetud või kaotatud, mõju operatsioonijärgsele kaalukaotusele.
Meie avastused näitavad, et lühiajaliselt operatsioonijärgsel perioodil pole nende kahe vahel korrelatsiooni. Ei kaalukaotus ega kaalutõus operatsioonieelsel perioodil ei ennusta postoperatiivset KMI muutust 1 aasta pärast. Seega ei ole operatsioonieelne kaalukaotus lühiajaliselt efektiivne postoperatiivse edu ennustaja. Mõistame, et see järeldus on piiratud, kuna see põhineb suhteliselt lühiajalisel järelkontrollil pärast mao ümbersõitu.
Võimalik, et pikema järelkontrolliga meie leidude tähtsus väheneb. Kuid see seab kahtluse alla kohustusliku operatsioonieelse kaalukaotuse poliitika. See on oluline, kuna häbimärgistamist võib seostada võimetusega enne operatsiooni kaalust alla võtta ja nende patsientide tõhusat ravi võib keelata, mis võib isegi lühikese kuulise perioodi jooksul põhjustada olulisi tervisega seotud tagajärgi.
Lisaks on see leid üldiselt kooskõlas mõne varasema andmetega, mis saadi avatud mao ümbersõidust ja vertikaalse ribaga gastroplastikast [12, 14], ning hilisema retrospektiivse analüüsiga patsiendist, kes läbisid mao laparoskoopilise ümbersõidu [13]. Harnisch jt.
Teised uuringud on aga näidanud operatsioonijärgse kaalukaotuse erinevust operatsioonieelse kaalukaotuse ja kaalukaotuseta gruppide vahel [10, 11, 15]. Näidatud erinevused on siiski väikesed. Nende uuringute ja siin kirjeldatud avastuste lahknevuse võimalikuks selgituseks on see, et meie uuring hõlmab ka neid patsiente, kes võtsid kaalus enne operatsiooni.
Lisaks on KMI muutuse üldised erinevused kahe patsiendipopulatsiooni vahel väikesed. Võimalik, et ekstreemsemate operatsioonieelsete KMI muutustega patsientide valimine tuvastaks operatsioonijärgsete tulemuste olulise erinevuse. Preoperatiivne kaalulangus kui me väidame, et operatsioonieelne kaalukaotus ei ole postoperatiivse kaalukaotuse asendusmarker, pole siin esitatud tulemuste eesmärk kaalutõusu soodustamine enne bariaatrilist operatsiooni.
Angrisani RYgB ja Sg tulemuslikkust võrreldi Colquiti Kahes uuringus saadi olid paremad tulemused RYgB ja ka- hes Sg puhul statistiliselt mitteolulise vahega. Ühes uuringus saadi statistili- selt oluline vahe Sg kasuks.
Järeldati, et kahe meetodi efektiivsuse võrdluses ei ole olulisi erinevusi ei kaalulanguses, elukvaliteedis ega kaasuvate haiguste preoperatiivne kaalulangus kaebuste remissioonis. Tõendusmaterjal viitab LAgB -le kui vähima efektiivsusega protseduurile. Teisalt iseloomustab LAgB-d lühem operatsiooniaeg, väiksem varajaste tüsistuste arv ja lühem hospitaliseerimisaeg Surmajuhtumeid ja veritsust esines vaid RYgB rühmas, pneumooniat, kopsuarteri trombembooliat, reoperatsioone ja leket esines enim Sg rühmas LAgB rühmas oli tendents rohkemate tüsistuste tekkimiseks, kuid statistiliselt ei olnud seda võimalik tõestada.
Patsiendi preoperatiivne käsitlus üldarstiabis Kirurgilise ravi kaalumisel tuleb kõigepealt määrata patsiendi KM I. Patsiendi üldseisundi hindamiseks ja mõningate kaasuvate haiguste esinemise täpsustamiseks peab muuhulgas tegema vereanalüüsi. Töörühma konsensusliku soovituse kohaselt peab analüüsiga hindama II tüüpi diabeedi, hüpotüreoosi, hüperlipideemia, aneemia ja hüperkolesteroleemia olemasolu.
See aitab hinnata kirurgilise ravi näidustuste olemasolu ja on abiks ravimeetodi valikul.
Kaasuvate haiguste olemasolul preoperatiivne kaalulangus nendega arst vastavalt haiguste spetsiifikale. Kui kirurgilise ravi kriteeriumid on täidetud, siis suunake patsient kirurgi vastuvõtule saatekirja teave minimaalsete andmetega, vt Lisa 3. Patsiendi preoperatiivne käsitlus eriarstiabis Kirurgi vastuvõtul võetakse täiendavad vereproovid mikroelementide ja vitamiinide defitsiidi selgitamiseks ja optimaalseima operatsioonimetoodika väljaselgitamiseks.
Kui analüüsides ilmneb kõrvalekaldeid, lahendatakse probleeme parimal võimalikul viisil. Ioniseeritud kaltsium eeldusel, et proov on võimalik tsentrifuugida või viia laborisse suletuna 60 min jooksul. Vit D3 OH. Erinevad uuringud on näidanud mikrotoitainete puudujääkide osas varieeruvaid tulemusi. Üheks põhjuseks on analüütiliste testide standardite ja referentsvahemike erinevus. Kirjanduses on viiteid, et mikrotoitainete puudus organismis on rasvunud patsientidel levinud, ja see võib suurendada postoperatiivsete tüsistuste esinemissagedust.
Ühes süstemaatilises ülevaateartiklis 32 analüüsiti 40 aastatel — avaldatud ülevaateartiklit ja empiirilist uuringut. Bariaatrilise kirurgia kandidaatidel tuvastati sageli juba enne operatsiooni mikrotoitainete puudus. Kuna malabsorptiivne protseduur võib mikrotoitainete imendumist veelgi halvendada, soovitatakse neid preoperatiivselt hinnata.
Teises ülevaateartiklis 33 soovitatakse kontrollida rauasisaldust ning B, B1- D-vitamiini ja kaltsiumisisaldust.
Abstraktne
Ülevaateartiklis 34 soovitatakse teha B ja D-vitamiini, tsingi, raua, kaltsiumi ning PTH analüüside. Ka 21 bariaatrilise patsiendiga läbi viidud uuringus 35tuvastati operatsioonieelselt sageli madalad D-vitamiini, Bvitamiini, foolhappe ja raua väärtused. Uurimisrühm soovitas nimetatud analüüsid teha enne operatsiooni kõikidele patsientidele.
Vajalike operatsioonieelsete uuringute osas puudub ühtne rahvusvaheline seisukoht. Töörühma liikmete hinnangul on tavaline praktika, et preoperatiivselt tehakse patsiendile gastroskoopia, EKG, kõhuõõne ultraheli sapikivide ja maksa struktuuri ning suuruse hindamiseks. Kopsu- või südamehaiguste puudumisel ei ole vaja patsiendile enne operatsiooni teha rindkere röntgenülesvõtet. Joo, H. Preoperatiivne kaalulangus, J. Patoloogia ei mõjutanud haige perioperatiivset käsitlust Suunake patsient preoperatiivselt endoskoopilisele ülemise seedetrakti uuringule.
Uneapnoe WHO Kõrge riski rühma RR üle 3 koos II tüüpi diabeedi, düslipideemia ja insuliiniresistentsusega kuulub ka uneapnoe. See väljendub tõusnud apnoe-hüpopnoe indeksis AHI ja oluliselt halvenenud öise pulssoksü- meetria näitajates. Mitmes uuringus on näidatud uneapnoe sümptomite leevendumist või remissiooni bariaatrilise operatsiooni järel 4950 Kõrge OUA riskiga patsiendid tuleb suunata polüsomnograafilisele uuringule vastavalt OUA üldisele preoperatiivne kaalulangus, sest ravimata OUA on iseseisev suremuse riskitegur 47 Uneapnoe kahtluse korral suunake patsient polüsomnograafilisele uuringule.
Samas ei suurenenud postoperatiivne suremus ja ravi maksumus ega pikenenud haiglas viibimise aeg Käsitlege uneapnoe diagnoosiga patsienti uneapnoe ravijuhendi kohaselt. Ehkki paljudes kõrge kvaliteediga uuringutes on ära toodud bariaatrilise kirurgia positiivne mõju OUA sümptomite taandumisele või remissioonile 49505163ei ole otseselt kusagil uuritud operatsioonieelse CPAP ravi mõju ravitulemustele.
Hulgaliselt on andmeid OUA suure esinemissageduse kohta ülekaalulistel patsientidel. Sellisel juhul on OUA ravi vastavalt uneapnoe ravijuhendile nagunii näidustatud Ühes halva kvaliteediga uuringus on viited operatsioonieelse CPAP -i kasutamise positiivse mõju kohta arteriaalsete veregaaside näitudele ja vähenenud reintubatsiooni vajadusele bariaatrilise operatsiooni järel.
Uni- ja mitmevariantsete analüüside tulemusena leiti, et tüsistuste riski suurendasid kõrgem vanus, kõrgem KMI ja lahtine operatsioon, kuid mitte OUA raskusaste. Psühhosotsiaalsete tegurite hindamine preoperatiivselt Kõik rahvusvahelised ravijuhendid soovitavad kasutada psühholoogilist hindamist, mille käigus peaks välja sõeluma psühhiaatrilised patsiendid, kellele kirurgiline sekkumine on vastunäidustatud ja määratlema ka psühhosotsiaalsed tegurid, mis võivad ohustada ravitulemusi.
Seda järgib enamus bariaatrilise kirurgia programmidest.